MENSA
Mensa on selline tore koht, kus saab 2 euri eest söökla suppi, praadi ja magustoitu süüa, lisaks sellele kohtad seal alati tuttavaid. Järjekord on küll pikk, aga liigub kiiresti ning kassiiritädi on nii vilunud, et ükspäev ulatades talle 2 eurost, ilmus märkamatult 5 sendine mu peo peale ja mina arvasin, et olin talle 2 euro asemel 1 euro ja 5 sendise andnud. Veel meeldib mulle, et ruumi istumiseks on palju ja pole kombeks, et pomotsed üksi suure laua taga, nii saab jälle uute inimestega tutvust sobitada.
Näiteks üleeile sobitasin tutvust Jaapanist pärit Artrakaga, kes on ebaloomulikult pikk ning ei mahu kuidagi Jaapani pikkuseskaalasse, lisaks sellele on ta siin üks naljakamaid tüüpe üldse Esiteks itsitab ta iga küsimuse peale ja teiseks ei saa kunagi kindel olla, kas ta sind öigesti möistis. Näiteks kui talt küsida, kas lähme koos taksoga koju, siis saad vastuseks genau-genau-genau ja kui siis küsid, et kas sul raha ikka on, siis vastab itsitades nein-nein-nein. "Kas sa tahad, et laename sulle?" ja Artraka itsitab rahulolevalt ja vastab: "Olewig" (koht, kus ta elab) ja siis küsime uuesti: "Kas sa tahad taksoga koju minna vöi jala?" A:"...genau-genau-genau". "Et siis taksoga?"A:"... nein-nein-nein... "siis juba itsitab kogu laud ja otsustatakse ühiselt, et Jaapani kutt tuleb taksoga koju saata ja Wolfgang hoolitseb selle eest, et ta ka sinna jöuaks. 1 min Mensani!
Mariast veel, naases üleeile Itaaliast. Ma töesti ei valeta, kui ütlen, et Mariaga koos tuleb alati päike pilve tagant välja, et siis köigil on löbus. Muidugi oli tal mitu uut lugu: kuidas ta rongis teiselt korruselt voodist alla kukkus peaga vastu pörandat, kuna ühes käes oli telefon ja huulepulk ja teises käes kamm, seep ja ma kujutan ette, et mingi väike roosa poni... et tal polnud vöimalik kuskilt kinni haarata. Kui ma rattaga käntsu panin, siis mul oli ka ühes käes telefon, mille ma rahumeeli ennem kukkumist vastu asfaltit kildudeks viskasin, et ainult käed vabaks saada. Aga jah, Mariale meeldivad beebiroosad sädelevad ja hästi väikesed asjad... ja muidugi pisikesed koledad koerad ja paksud suured kassid. Käisime ühes Jazzi baaris ning ostes esimese dringi, pead bändi eest ka maksma ja siis saad endale templi käe peale...sellise väikese punase klaasi...ja kui Maria seda nägi, siis...ta hakkas muidugi itaalia päraselt käsi vehkides ja ahhetades baarmeni tänama, et neil SO CUTE, SO CURIOUS sissepääs on... Maria inglise keelt kutsutakse marrishkiks, kuna ta vahetab meelevaldselt sönu. Homme on tal täna ja tulema tähendab minema...ja seetöttu ka Curious...midaiganes see tema keeles ei tähenda :)
Näiteks üleeile sobitasin tutvust Jaapanist pärit Artrakaga, kes on ebaloomulikult pikk ning ei mahu kuidagi Jaapani pikkuseskaalasse, lisaks sellele on ta siin üks naljakamaid tüüpe üldse Esiteks itsitab ta iga küsimuse peale ja teiseks ei saa kunagi kindel olla, kas ta sind öigesti möistis. Näiteks kui talt küsida, kas lähme koos taksoga koju, siis saad vastuseks genau-genau-genau ja kui siis küsid, et kas sul raha ikka on, siis vastab itsitades nein-nein-nein. "Kas sa tahad, et laename sulle?" ja Artraka itsitab rahulolevalt ja vastab: "Olewig" (koht, kus ta elab) ja siis küsime uuesti: "Kas sa tahad taksoga koju minna vöi jala?" A:"...genau-genau-genau". "Et siis taksoga?"A:"... nein-nein-nein... "siis juba itsitab kogu laud ja otsustatakse ühiselt, et Jaapani kutt tuleb taksoga koju saata ja Wolfgang hoolitseb selle eest, et ta ka sinna jöuaks. 1 min Mensani!
Mariast veel, naases üleeile Itaaliast. Ma töesti ei valeta, kui ütlen, et Mariaga koos tuleb alati päike pilve tagant välja, et siis köigil on löbus. Muidugi oli tal mitu uut lugu: kuidas ta rongis teiselt korruselt voodist alla kukkus peaga vastu pörandat, kuna ühes käes oli telefon ja huulepulk ja teises käes kamm, seep ja ma kujutan ette, et mingi väike roosa poni... et tal polnud vöimalik kuskilt kinni haarata. Kui ma rattaga käntsu panin, siis mul oli ka ühes käes telefon, mille ma rahumeeli ennem kukkumist vastu asfaltit kildudeks viskasin, et ainult käed vabaks saada. Aga jah, Mariale meeldivad beebiroosad sädelevad ja hästi väikesed asjad... ja muidugi pisikesed koledad koerad ja paksud suured kassid. Käisime ühes Jazzi baaris ning ostes esimese dringi, pead bändi eest ka maksma ja siis saad endale templi käe peale...sellise väikese punase klaasi...ja kui Maria seda nägi, siis...ta hakkas muidugi itaalia päraselt käsi vehkides ja ahhetades baarmeni tänama, et neil SO CUTE, SO CURIOUS sissepääs on... Maria inglise keelt kutsutakse marrishkiks, kuna ta vahetab meelevaldselt sönu. Homme on tal täna ja tulema tähendab minema...ja seetöttu ka Curious...midaiganes see tema keeles ei tähenda :)
posted by anyy at 3:32 AM
1 Comments:
See teie Artraka meenutab nii väga meie Gegongi (kui ma ei eksi, siis ta oli Hiinast või Vietnamist). Samamoodi ei saanud kunagi keegi aru, mida ta öelda tahtis või kui ütles, siis kõlas see absoluutselt veidralt või mõnel juhul lausa halenaljakalt valestimõistetult.
Post a Comment
<< Home